Teie veebilehitseja on aegunud. Kiiremaks ja turvalisemaks lehe sirvimiseks laadige alla uus veebilehitseja siit.

Joel Juht: Jah, golf on fun!

06.09.2021
7 min lugemine

Teadupärast peab Rae Golf igal aastal koostöös Liipa Taluga, mille omanikuks Joel Juht on, noortele suunatud Golfisõprade Laagrit. Nii ka sel aastal. Joel on ka mõni aasta tagasi Rae Golfis enda golfikarjääriga algust teinud, uurisime natuke tema tegemiste ja tänase maailmapildi kohta. 

Kõigepealt soovime teada, mida golf õigupoolest Joelile kõikide tema ekstreemsete spordialade kõrvalt annab? Joeli sõnul on sellega nii, et paljud on küsinud, “Mis mäng see üldse selline on ja kas see on huvitav… Miks sa seda mängid? Ajad ju mingit palli taga ja kõnnid neli tundi jutti.” Kui Joel ühel heal päeval otsustas golfiga algust teha, oli tal kohe kuklal kõditamas ka suurem eesmärk – saada enda HCP tase võimalikult madalaks, et osa võtta Eesti Meistrivõistlustest. See, mille golf talle tema algusaastal andis oli suuremat sorti keskendumisvõime parandamine. See on tühimik, mida seni ükski spordiala pole suutnud täita. 

Tol ajal käis Joel 3-4 kuud järjest harjutamas, tehes lausa 8-tunniseid tööpäevi Rae Golfis. Kõik selle nimel, et HCP alla 18 saada ja Eesti Meistrivõistlustest osa võtta. Pikkade tööpäevade tulemusel langes Joeli HCP 14 peale, mis tähendas ainult ühte – tema eesmärk täitus. Tagasi mõeldes oli alguses ikka suur avastamisrõõm uue alaga silmitsi seistes, et kuidas sellest “käid, koperdad, jamad” faasist edasi liikuda. Uue eesmärgi nimel treeneri käe all löögitehnikat lihvides tundus kõik huvitav, kuid mida aeg edasi, kadus mingil hetkel golfimängimise isu ära. Joel veetiski praktiliselt täistööaja golfiväljakul ja tegi suurt füüsilist kui ka vaimset tööd endaga. “Oli ka natuke oksemaiku suus,” meenutab ta. 

Tagantjärele analüüsides ongi Joeli jaoks golf andnud tema ellu suurenenud fokusseerimisvõime. Golfis suudetakse 4 tunni vältel hoida mõtet ühe ja sama asja peal. Kui mõelda, kui kiiresti tänapäeva inimene mingist tegevusest ära väsib või pausi soovib saada, siis golfis seda pausi pole. Kõik liigub tempokalt. Mängija on intensiivselt konkreetse tegevusega seotud. Seetõttu ongi golf see X faktor, mis on Joeli ellu toonud detailidesse pühendumise. Kui 1 golfilöök lahti pakkida detailideks, saame neid kokku omajagu. “ Golf ei ole, et lihtsalt kepp on pihus, lööd palli ja siis see pall lihtsalt lendab. Golfis peab ikkagi mõtlema, kuhu seda palli lüüa, kuhu see täpselt maanduma peaks, mis nurga alt lüüa tuleks, missuguse vindiga, kust poolt tuul on, mis tingimused väljakul on, kas löögi kohas on kalle, kas hoopis palli kukutamise kohas on kalle, kus on vesi…” Joelil on õigus. Kõik nüansid, mis puudutavad mängija järgmist lööki, käiakse peas läbi. Kõneletakse iseendaga sisemonoloogi. Alles siis algab signaali saatmine enda lihastesse, mille juures peab kõik toimuma selliselt, et ei mindaks krampi ja suudetaks olla lõdvestunud. Golf on karm, või mis? Fokusseerimine, rahulikkuse säilitamine, strateegia läbi mõtlemine on need kolm tegurit, mis ka noori arendab ja paneb läbi mõtlema enda järgmisi käike.

Kuna Juht on tantsimisega tegelenud juba 3-aastasest saati ja 31 aastat järjest, kõrvutas ta golfi mängimise tantsu battle’iga (tantsulahinguga). “Tantsustiilid oleks justkui erinevad rauakepid ja iga uus inimene, kelle vastu battle’it peetakse võrdub erinevate olukordadega golfiväljakul.” Joeli jaoks muudabki mõlema ala puhul huvitavaks asjaolu, et neid erinevaid olukordasid saab järjepidevalt treenida. Kui golfis mängid 12 erineva golfikepiga ja iga kord on uus olukord, siis tantsideski on nähtus sama. Olukord muutub. Selline võrdlus golfi ja tantsimise vahel. 

Kui uurisime Joelilt, et mis on tema number 1 spordiala, siis vastus on, et täna meeldib talle kõik, mis liikumisega seotud on. Olgu selleks siis rattasõit, golf, tants, tennis, veesport… YOU NAME IT! “Mulle ei meeldi, kui keegi mind märgistab tantsijana, golfarina või mingi muu spordiala esindajana”, peab Juht tähtsaks. Ta on mitmekülgne ja inspireeriv olles ise pidevas muutuses. Kuna ta on terve enda teadliku elu aja tantsimisega tegelenud, siis see on ja jääb tema südameasjaks. Tantsimine on Joeli jaoks põhiline, millega ta saab enda head ja ka halvad tunded koreograafiasse panna ja välja elada. Iga tantsu taga, mida ta tantsib, on mingi lugu rääkida. Nii kaua kuni Joel tantsib, nii kaua räägib ta ka erinevaid lugusid oma tunnetest, enda elust. 

Mis on Joeli kõige ekstreemsem kogemus? “Reaalajas hirmuga vastamisi seismine. Me hirmu ei näe, aga hirm on seal.” Joel jutustas loo oma hullumeelsest katsumusest Arktilisel Ultramaratonil. “Ütleme nii, et hullemat katsumust ei ole, kui olla 48 miinuskraadiga väljas, mis viib inimkeha teadmatusse. Igal sekundil võib muutuda kõik.” Joel kirjeldab, et olukord, kus ollakse 48 tundi väljas, millest heal juhul magatud 8 tundi kokku ning igal sekundil külmast tingituna võib kõik muutuda, teeb inimkeha ärevaks. Ning kui selle juures veel piisavalt energiat või vett kehas pole, et ta soojust suudaks talletada, on vaid minutite küsimus, kui olukord keset tundmatust võib muutuda kriitiliseks ning keha hakkab alajahtuma.


Joel hoidis ultramaratonil juhtpositsiooni kuniks pidi aastal 2019 võistluse katkestama. Miks? Viga oli selles, et Joeli liikumiskiirus oli liiga kiire, mille tõttu olid kehale tekkinud marrastused. Olukorda hinnates polnud isegi varianti, et need oleks mahtunud aja sisse ja ära paranenud. “See oli päris valus löök,” kirjeldab Joel. Koju tagasi jõudes tundis ta suurt kibestumust ja viha. Ta elas seda valusalt üle ning peab juhtunut enda kõige suuremaks läbikukkumiseks spordis. 

Kas keegi mäletab seda, kuidas ühele hullumeelsusele järgnes teine, ehk kui Joel pärast ebaõnnestumist Eestisse tagasi jõudes võttis ette üheotsa jooksu Tallinnast Võrru? Tegelikkus on see, et Joeli jaoks oli teekond suure tähendusega. Ta pidi saama end karistada. Ta pidi saama maha joosta kõik selle, mille arktika jaoks enda kehale kogunud oli. Ta naases Eestisse suure energia kogusega, mis jäi kõik kasutamata. Jooks ei olnud aga mitte niisama ühe mehe üritus. Ta tegi seda ka heategevuse eesmärgiga, kus kogus kokku üle 2000€ seljaaju uuringuteks. “Ma ei suutnud oma tundeid sõnadesse panna, kuid arvati, et tahan vaid tähelepanu saada…” Nii see aga polnud. Eesmärk oli üllas ning teekond Joelile tähendusrikas. 

48 tundi ja 255 kilomeetrit. Ta tegi selle ära, kuid kirjelduste järgi oli see üsna valus kogemus. Joel kaotas 9 küünt ning jalgade taastumine võttis aega koguni terve aasta. 


Kuna Joel Covidi tõttu sellel aastal ultramaratonist osa ei saanud võtta, läbis ta 360 kilomeetrit RMK matkarada, mis on teadaolevalt Eesti kõige kõrgemate tõusudega rada, kus on kilomeetri peale lausa 300 meetrit tõusu. Võrdluseks on näiteks Tartu maratonil 68 kilomeetri peale ainult 500 meetrit tõusu.

Kas kõnealuse ekstreemsportlase peas mõlgub taaskord väljakutseid pakkuv ekstreemsus? Ikka! Joel läheb tagasi arktikasse, et asi lõpule viia. 2022, 3 veebruar on ta uuesti stardis. Täna käib töö igapäevaselt, et õppida esimese korra vigadest. 

On kaks põhjust, miks Joel seda kõike teeb. Esimene on see, et pärast Maroko kõrbe ultramaratoni läbimist, mis oli 250 kilomeetri pikkune, soovis Joel teist kontinenti läbida ehk arktikat. Arktilise ultrajooksuks valmistumiseks pidi Joel läbima erinevaid koolitusi, sooritama eksameid, õppima, et saada aru, kuidas vesi külmas käitub, kuidas üldse külmaga hakkama saada ja millised on võimalused. See tekitas Joelis tõsise huvi. Tekkis arusaam, et see ongi niivõrd raske, et vähesed on sellega hakkama saanud. “Miks ei võiks siis mina olla üks neist, kes selle läbib?” Koolitused toimusid arkitlises metsas, kus põhimõtteliselt aetigi karusid taga ja õpiti ellu jääma. Ultrajooksu jooksmine tähendabki tegelikult enda tühjaks jooksmist. Saab mõelda. Saab endaga olla. “Mida pikemaks lähevad distantsid seda suuremaks ja heas mõttes hullemaks lähevad ka mõtted jooksja peas”, kirjeldab Joel. 

“Mõtle vaid, mis tunne oleks kell 03:00 öösel startida jooksusammul Pärnu poole. Näed udu, näed loomi. Mulle meeldivad sellise asjad. Mõni mõtleb, et hull oled?! Aga tegelt on ülim kogemus näha looduse ärkamist.” Hommikune vaikus on Joeli jaoks parim aeg lugemiseks või mingil moel enese arendamiseks. Täpselt siis kui kõik veel magavad ja mitte kedagi pole. Ei ühtegi müra. Võib olla ainult linnulaul. “No kuskil seal kella kuue paiku”, täpsustab Joel. 

Samuti kirjeldab Joel, kuidas joostes ja jalgsi vahemaid läbides näeb palju rohkem. Marako kõrbe ultramaratoni läbimine, millele eelnes veel ka Ko Samui saare läbi jooksmine, Mount Teide otsa jooksmine Tenerifel, pakkusid Joelile suurt vaimustust. Ta sattus muinasjutulistesse kohtadesse, kuhu muidu naljalt ei satuta. Läbitud kilomeetreid ja tõuse oli omajagu. “Hotellis päikese käes istumine ei ole kunagi minu teema olnud…”, ütleb Joel ja jätkab naljatledes, “… okei seda küll, et lapsega ei ole väga varianti vulkaanimägede otsa ronida”. 

Mis on Joeli teiseks põhjuseks? “Ma ei saa öelda, et ma vihkan tänast maailma aga ta ei meeldi mulle üldse”, on Joeli avasõnadeks. Tal on kurb näha, kuidas tänapäeva sotsiaalmeedia maailm viib inimesed sellest päris elust üha kaugemale. “Leiutatakse järjest kiiremaid tõukse, et mitte käia jala ja jõuda ühest punktist teise aina kiiremini. Inimesed ei teagi varsti, mis asi see loodus enam ongi. Minnakse mugavaks.” Võrreldes eelnevate ajaperioodidega on inimesed muutunud nõrgemaks. Kui avastati tuli, saadi kergemini närida liha, mis lõualuude arengut koheselt pärssis. Joeli arust oleme täna olukorras, kus on näha, et mugavus võtab ära väga suure osa inimese tervisest. Ülekaalulisi ja haigeid on rohkem. Tänane toa temperatuur võib küündida kuni 28 kraadini, vanasti oli keskmine kuskil 18 kraadi juures. Teadupärast haigus levib ju paremini ikkagi soojemas keskkonnas. Jällegi mugavus. Kõik need eelnevad põhjused ja kirjeldused on pannud Joeli sääraseid väljakutseid vastu võtma, et minna tagasi katsumuste ja päris elu juurde. 

Suur soovitus Joeli poolt tänastele noortele on jääda iseendaks. Postitada sotsiaalmeediasse midagi, mis ei näita, kes tegelikult ollakse, on vale. “Kadedaid on meie ümber niigi. Kas sa soovid kadedaid juurde või tahad sa olla rahulikult ja teha midagi hästi?” arutleb ta. Ta paneb südamele, et keegi ei tohiks ennast läbi sotsiaalmeedia akna näidata kellegina, kes ta tegelikult pole. 

Tagasi golfi juurde! Sarnaselt Joeli poolt läbitud ekstreemsustega ja väljakutsetega vajab iga golfar, nii alustaja kui ka edasijõudnu, sama – treeninguid, ettevalmistust. “Jah golf on fun. Aga ta ju oleks veelgi lõbusam kui vale tehnika tagajärjel ei tekiks vigastusi ja saadaks päriselt aru, mis golfikepi taga tehakse” soovitab Juht, keda treenis PGA Pro Torel Neider. Muidugi on treenerite suhtes kõigil erinev maitse ja alati saab treenereid vahetada. “Teinekord ei olegi areng kinni treeneris, vaid meis endas”, arvab Joel ja lisab, et kui ei oleks varasemat treeningmahtu all, poleks tase kindlasti täna see, mis ta on.

Ka Joeli pisikesel pojal, Jasonil, on golfikepid juba käes. Kes teab, äkki sammub isa jälgedes ja võime juba varsti uut staari Rae Golfiklubis teretada. Kodus on Joel ja Jason juba harjutanud. Joel naljatleb, et küll Jason varsti golfikeppidele järgi kasvab. 

Enda koduväljaku arengut viimase 3-4 aasta jooksul peab Joel märgiliseks. Driving range on tema sõnul soliidne, puhas ja kaasaegne. Kõik on olemas ning Joeli sõnul ei ole Eestis mitte ühtegi teist nii ägedat driving range-i. Samuti loob raja disain kõik võimalused erinäoliste löökide mängimiseks. Rada ja range on tehtud sportlikuks aga ka sobivaks hobilisele. “Mul ei ole ühtegi halba sõna ja seal on olemas kõik tingimused, mis ongi kõige olulisem”, lõpetab Joel enda mõttekäigu.