Teie veebilehitseja on aegunud. Kiiremaks ja turvalisemaks lehe sirvimiseks laadige alla uus veebilehitseja siit.

Üldfüüsilisest treeningust golfarile

04.11.2021
7 min lugemine

Meie järgmises blogiartikklis räägib Rae Golfiüldfüüsilise treeningprogrammi treener Martin Aasna lähemalt, milleks on golfarile üldse vajalik üldfüüsiline treening. Asume siis asja kallale. Millise sõnumi Martin meile edastada soovib?

Mina olen füüsilise ettevalmistuse treener Martin Aasna. Mis mind antud erialani tõi on peamiselt soov teisi aidata nende teekonnal ning huvi spordi vastu. Tänaseks olen edukalt omandatud University of South Walesis Strength & Conditioningi eriala ning selle käigus hankinud ka kogemusi erinevatelt spordialadelt ja eraklientidelt. Huvi golfi vastu hakkas tekkima ülikoolis, kus tekkis arusaam, kui huvitav ja kasulik on füüsiline ettevalmistus ühele golfiatleedile. Rohkem erialasse süvenedes mõistsin, kui palju on golfis füüsilises aspektis arenguruumi ning seepärast tahan ka mina investeerida selle arengusse.

Miks peaks üks golfar üldfüüsilisse treenigusse oma aega ja vahendeid investeerima on igati asjakohane ning mõistlik küsimus nii harrastajatele kui ka kõrgemaltasemel mängijatele. Kuid enne, kui sukeldume üldfüüsilise treeningu kasuteguritesse on tarvis mõista, mis suunas on golf spordialana siiani liikunud ja kuhu potentsiaalselt asi edasi võib suunduda. 

Golfiradade pikkused on aastate möödudes järjest suurenenud. Näiteks võib tuua Masters Tournamenti, kus 2000. aastal oli pikkuseks 6387m ja 2020 aastal 6835m.Võib väita, et distantsi poolest on toimunud 20 aastaga märgatav muutus. Vaadates suuremat ajalist vahemiku on märgata, et distantsid lähevadki pidevalt pikemaks ning pole ka põhjust, miks see trend ei peaks jätkuma. Samuti arenevad aegamööda ka golfarid, kes suudavad lüüa järjest pikemaid distantse ning teha seda ka järjepidevalt.

Vahe paremaks mõistmiseks keerame aega natukene tagasi. 2000. aasta PGA Tour-il oli keskmiseks driving distance-ks 272.7 yardi (248.8m) ja vaid üks mängija, kelle keskmine oli üle 300 yardi (274.3m). Liigume ajas edasi, kus 2010. aasta PGA Tour-il oli keskmiseks distantsiks juba 287.3 yardi (262.7m) ja 13 mängijat, kes suutsid keskmise hoida üle 300 yardi. Jõudes peaaegu tänapäeva on 2021. aasta PGA Tour-i keskmiseks juba 296.2 yardi (270m) ja 61 mängijat, kelle keskmine on üle 300 yardi.
(Andmed pärinevad: https://www.pgatour.com/stats.html)

Võrreldes aastatega toimunud muutuseid saame öelda, et mitte ei ole tõusnud ainult nõudmised taktikalisel ja tehnilisel, vaid ka füüsilise võimekuse tasandil. Mängijad peavad olema järjepidevalt suutlikud lööma aina pikemaid distantse, millega jõuamegi küsimuseni, kuidas saame pidevalt areneva spordialaga kaasas käia nii füüsilises kui ka taktikalises võtmes.

Rääkides üldfüüsilisest treeningust golfimängijatele, siis peamised kaks kasutegurit on füüsilise võimekuse tõstmine ja ülekoormusvigastuste ohu vähendamine.Tähtis selle olukorra juures on mõista, et läbi jõutreeningu füüsilist võimekust tõstes tegeleme ka potentsiaalsete vigastuste ohu vähendamisega (Lauersen,Bertelsen and Andersen, 2014). Täpsemalt performance-i osalt saame golfispetsiifilise jõutreeninguga mõjutada erinevaid väärtuseid nagu: Clubhead speed (CBS), Driving Distance (DD) ja Ball Speed (BS), mis võivad anda mängijatele taktikalised eelised ning tõsta järjepidevalt sooritusvõimet (Fradkin, Sherman and Finch,2004), (Hellström, Nilsson and Isberg, 2013), (Ehlert, 2020) ja (Uthoff, Sommerfield and Pichardo, 2021).

Lisaks ei tasu ka alahinnata mängijate valmisolekut, sest terve, robustne ja tugev atleet saab potentsiaalselt hakkama intensiivsemate treeningutega tihedamalt ja järjepidevamalt. Pidev valmisolek annab mängijale võimaluse tihedamalt treenida ja harjutada oma sporti, mis kokkuvõttes on kõige tähtsam, et tagada areng. Ilmaasjata ei käi füüsilise ettevalmistuse treenerite ja füsioterapeutide seas ringi ütlus: „The best ability is availability“. Paraku kimbutavad paljusid sportlaseid ja ka golfareid vigastused, mis pärsivad valmisolekut. 

Golfiga seonduvatest vigastustest on umbes 80% ülekoormusvigastused ning peamisteks murekohtadeks on alaselg, kael, ülaselg ja randmed (Smith and Hillman,2012) ja (Robinson et al., 2018). Selja probleemidele annab konteksti ~ 7500N (~750kg), mis professionaalse mängija lülisammast läbib draiveriga lüües (Gluck, Bendo and Spivak, 2008). Arvestades, et eelnevad andmed on kogutud aastaid tagasi, võib järeldada, et nüüdseks on need numbrid veelgi suuremad, kuna kasutatakse natukene teistsugust tehnikat ning löögid on veelgi tugevamad. Selleks, et anda veelgi põnevat konteksti lugejale, siis Ameerika jalgpalli 1- divisioni Lineman-id peavad hakkama saama ~8600N koormusega blokke tehes, kuid kahte sportlast võrreldes selgub, et tihtipeale eristavad neid meeletud gabariitide ja jõu näitajatega seotud erinevused.

Selleks, et selliste koormustega toime tulla tuleb saada kogu keha robustsemaks ja tugevamaks, vähendades potentsiaalsete ülekoormusvigastuste ohtu. Sellele aitab kaasa eelnevalt juba välja toodud jõutreening (Lauersen, Bertelsen and Andersen, 2014). Golfispetsiifilistes treeningprogrammides on eelkõige eesmärgiks saada tugevaks nii ala- kui ka ülakehast, tõsta plahvatuslikkust ning parandada liikuvust ja stabiilsust erinevates keha piirkondades. Seda kõike on võimalik saavutada sooritades baasjõuharjutusi, hüppeid, topispalli viskeid ja liikuvusharjutusi. 

Kokkuvõttes loodan, et loetud postitus annab natukene mõtteainet erinevas vanuseklassis golfaritele. 

Olenemata sellest, kas tahad harrastajana tervelt mängimist jätkata, püüdes oma eesmärke programmi abil, mis sinu füüsilist arengut toetab. Või oled võistlev golfar, kes sooviks tõsta füüsilist võimekust, et püsida tempos pidevalt ja kiiresti areneva spordialaga.

Rae Golf plaanib üldfüüsilise treeninguga alustada alates detsembrist, kui kui tunned juba praegu huvi treeninguga liitumisest, siis uuri julgesti lisa info@raegolf.ee. Täpsem ajakava on meie kodukale veel täienemas!


Kui soovid teemaga rohkem kursis olla, siis siit leiad ka Martini tekstisisesed viited:
Ehlert, A., 2020. The effects of strength and conditioning interventions on golf performance: A systematic review. Journal of Sports Sciences, 38(23), pp.2720-2731.
Fradkin, A., Sherman, C. and Finch, C., 2004. How well does club head speed correlate with golf handicaps?. Journal of Science and Medicine in Sport, 7(4), pp.465-472.
Gluck, G., Bendo, J. and Spivak, J., 2008. The lumbar spine and low back pain in golf: a literature review of swing biomechanics and injury prevention. The Spine Journal, 8(5), pp.778-788.
Hellström, J., Nilsson, J. and Isberg, L., 2013. Drive for dough. PGA Tour golfers’ tee shot functional accuracy, distance and hole score. Journal of Sports Sciences, 32(5), pp.462-469.
Lauersen, J., Bertelsen, D. and Andersen, L., 2014. The effectiveness of exercise interventions to prevent sports injuries: a systematic review and meta-analysis of randomised controlled trials. British Journal of Sports Medicine, 48(11), pp.871-877.
Robinson, P., Murray, I., Duckworth, A., Hawkes, R., Glover, D., Tilley, N., Hillman, R., Oliver, C. and Murray, A., 2018. Systematic review of musculoskeletal injuries in professional golfers. British Journal of Sports Medicine, 53(1), pp.13-18.
Smith, M. and Hillman, R., 2012. A retrospective service audit of a mobile physiotherapy unit on the PGA European golf tour. Physical Therapy in Sport, 13(1), pp.41-44.
Uthoff, A., Sommerfield, L. and Pichardo, A., 2021. Effects of Resistance Training Methods on Golf Clubhead Speed and Hitting Distance: A Systematic Review. Journal of Strength and Conditioning Research, 35(9), pp.2651-2660.

Lisa kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.